Päevad mööduvad praegu töö otsimise tähe all.
Esmaspäeval tegime avaldused, et Social security number saada, mis on vajalik tööle vormistamiseks vm. Lõunat käisime sel päeval ehtsas burksi kohas söömas. Ja ma ei tea, mis minuga juhtunud on aga ma võtsin burgeri, kus olid seened ja ma sõin selle matsuva suuga ära. Kõik, kes mind vähegi tunnevad, teavad, et ma olen üsna pirtsakas sööja aga selle pooleteise nädalaga siin olen nii paljusid asju sööma hakanud.
Teisipäeval hakkas aktiivsem töö otsimine pihta. Käime kohalikus raamatukogus internetis ja printida saab ka seal. Seal näeb ikka igasuguseid inimesi, kohati päris kummaline vaatepilt ikka. Meie kandis elab palju mehhiklasi mistõttu näeb ja kuuleb ka neid igal pool.
Eile, peale raamatukogu külastust ja mõne CV saatmist, käisin linna peal ja ostsin ära kleidi, mis mulle varem silma jäi aga mida ma siis ära ei ostnud. Riided, jalanõud jms kraam on siin ikka tunduvalt odavam. Leiaks töö ja hakkaks normaalselt palka saama, siis saaks shopata ka. :D Ma võtsin väga vähe riideid kaasa, just sellepärast, et siit saaks osta. Eks näis, millal see päev ükskord tuleb.
Tänane päev on üsna edukas olnud. Saatsin ühe CV ja peaaegu kohe sain kutse intervjuule. Homseks on samuti üks kokkusaamine. Fingers crossed, et veaks. :)
Tänase õhtuga ei teagi, mis peale hakata. Ehk teeme korterikaaslastega midagi. Laupäevaks tegin omale plaani ära - rannapäev!
Ühest olulisest asjast olen unustanud kirjutada. Kui ma 16. juuni hommikul lennujaamas minekut ootasin, käisid mu armsad mind saatmas. Lisaks perele olid kohale tulnud ka Janne, Jaanika, Liise ja Martin. Kell oli siis ju nii varajane. Seega, aitäh kullakesed! :)
Nii palju võin öelda, et ega me praegu väga suurt ameerika unistust ei ela. Meist viiest on tööle saanud ainult üks. Aga arved vajavad maksmist ja millegi eest on vaja elada. Töö leidmine tundib siin suht õnne asi olema - kas veab või mitte.
Eile toimus meil ümber kolimine. Kolisin elutoa diivanilt järgmisele diivanile, aga see on selline ikka voodi moodi ja väga mugav. Nüüd oleme mina, Romet ja Sits ühes toas ja Maarja Toomasega teises toas. Nagu vanemate ja laste tuba. Tised kutsuvad mind ja Rometit lasteks, sest me nooremad oleme. :D
Muidu on elu lill ja nagu Kristina mulle kogu aeg räägib - tuleb positiivne olla ja seda ma püüangi teha. :)
Aitäh mu kodustele pöidlahoidjatele ka.
Kallidpaid.
Laura.
Thursday, June 27, 2013
Tuesday, June 25, 2013
Adventure through pictures!
Natuke pilte. See nett on siin liiga aeglane, et rohkem pilte panna, kuigi oleks veel palju, mida teile näidata.
Tööotsingud said tänasega alguse.
Tegelikult pole see töö leidmine mingi lillepidu, seega kui kellelgi on
tuttavaid USAs especially San Diegos, siis andke teada! ;)
Olge tublid!
Laura.
Sunday, June 23, 2013
Reality check
Proovin seekord tahvliga blogida.
Reedel tegin päris korraliku shopingu. Ostsin uue seeliku, kleidi ja retuusid. Käisin läbi mitu sellist poodi, millest ma youtube'i blogijate kaudu ainult kuulnud olin. Lisaks külastasin Victoria's Secretit. Muud ma selle päevaga ette ei võtnudki. Õhtul käisime korteri seltskonnaga Walmartis. OMG kui suur see pood oli ja müüdi ka absoluutselt kõike.
Kogu nädala jooksul on nii palju maha sõidetud, et sügisel võiks rattaga Tartust Tallinnasse sõita. Jalad on õhtuks alati päris läbi ja tagumik annab ka tunda.
Laupäeval magasime poole lõunani. Peale rikkalikku hommikusööki vedasime end Ocean beachile, kus oli suur laat vm. Vedelesime ranna ääres ja olime niisama muhedad. Sellistel hetkedel mõtled küll, et elul pole ju midagi viga. Õhtuks sõitsime teiste eestlaste juurde. Soojendasime pitsasid, lobisesime maast ja ilmast. Koju oli meil sealt umbes 1,5 tunnine tee. Oo, kui mõnus oli öösel 3-4 aeg läbi San Diego sõita. Need vaated, uuh awesome!
Kuna öö venis pikale, ärkasime täna hilja. Mehed tegid hommikusöögiks pannkooke maasika-banaani moosiga. Nämma! Ülejäänud päeva lebosin maha ja vahepeal tukkusin ka. Selline mitte millegi tegemise päev.
Homme lähme Social security numberit tegema ja siis saab töö otsimine alguse. Tundub, et see polegi nii lihtne, kui meile alguses räägiti. Ilmselgelt tekib ärevus, kuid ette pole vaja muretseda, eks paistab kuidas läheb. Fakt on see, et töö tuleb leida, sest muidu suve üle ei ela.
Söömisest pean ma ka rääkima. Kui ma alguses kartsin, et USAs pole võimalik normaalselt toituda ja kaalutõus on kindlustatud, siis nüüd arvan ma teisiti. Läbi osavuse ja korterikaaslaste tublidusele on me külmkapp täis banaane, maasikad ja erinevaid juur- ja köögivilju. Ja emme, kuula nüüd: Ma sõin köögiviljavormi nii et suu matsus. Polnud häda midagi ja ega ma siin väga pirtsutada ei saa, sest praegu maksab meie toit nii vähe kui üldse võimalik on. Kokkuhoid on korralik.
Söögitegemisega on meil üldse nii hea seis. Maarjale meeldib kokata ja sellepärast on kõik toidukorrad peaaegu alati tema tehtud. Mina olen hea meelega enda peale koristamise võtnud. Seltskond on meil tõesti lahe. Nalja nabani!
Kõige ägedam on see, et mu terve nägu ajab nahka. Peale korralikku näokoorimist näen ma taas peaaegu normaalne välja aga vahepeal oi küll hirmus peeglisse vaadata. Nüüd ei unune enam kordagi päikesekreemi peale panna. Üks päev unustasin veepudeli kaasa võtt. Samuti viga, mida enam ei tee.
Loodan, et tähistasite mõnusalt jaanipäeva ja nautige suve!
Ma ei saa jälle pilte lisada aga ehk elate üle. Enamus saavad mu pilte ka facebookist näha. (Liise, näita emale ka pilte! :)
Olge tublid ja suur kalli!
Laura.
Lisaks on oodatud igasugune teiepoolne tagasiside ja küsimused jne. :)
Reedel tegin päris korraliku shopingu. Ostsin uue seeliku, kleidi ja retuusid. Käisin läbi mitu sellist poodi, millest ma youtube'i blogijate kaudu ainult kuulnud olin. Lisaks külastasin Victoria's Secretit. Muud ma selle päevaga ette ei võtnudki. Õhtul käisime korteri seltskonnaga Walmartis. OMG kui suur see pood oli ja müüdi ka absoluutselt kõike.
Kogu nädala jooksul on nii palju maha sõidetud, et sügisel võiks rattaga Tartust Tallinnasse sõita. Jalad on õhtuks alati päris läbi ja tagumik annab ka tunda.
Laupäeval magasime poole lõunani. Peale rikkalikku hommikusööki vedasime end Ocean beachile, kus oli suur laat vm. Vedelesime ranna ääres ja olime niisama muhedad. Sellistel hetkedel mõtled küll, et elul pole ju midagi viga. Õhtuks sõitsime teiste eestlaste juurde. Soojendasime pitsasid, lobisesime maast ja ilmast. Koju oli meil sealt umbes 1,5 tunnine tee. Oo, kui mõnus oli öösel 3-4 aeg läbi San Diego sõita. Need vaated, uuh awesome!
Kuna öö venis pikale, ärkasime täna hilja. Mehed tegid hommikusöögiks pannkooke maasika-banaani moosiga. Nämma! Ülejäänud päeva lebosin maha ja vahepeal tukkusin ka. Selline mitte millegi tegemise päev.
Homme lähme Social security numberit tegema ja siis saab töö otsimine alguse. Tundub, et see polegi nii lihtne, kui meile alguses räägiti. Ilmselgelt tekib ärevus, kuid ette pole vaja muretseda, eks paistab kuidas läheb. Fakt on see, et töö tuleb leida, sest muidu suve üle ei ela.
Söömisest pean ma ka rääkima. Kui ma alguses kartsin, et USAs pole võimalik normaalselt toituda ja kaalutõus on kindlustatud, siis nüüd arvan ma teisiti. Läbi osavuse ja korterikaaslaste tublidusele on me külmkapp täis banaane, maasikad ja erinevaid juur- ja köögivilju. Ja emme, kuula nüüd: Ma sõin köögiviljavormi nii et suu matsus. Polnud häda midagi ja ega ma siin väga pirtsutada ei saa, sest praegu maksab meie toit nii vähe kui üldse võimalik on. Kokkuhoid on korralik.
Söögitegemisega on meil üldse nii hea seis. Maarjale meeldib kokata ja sellepärast on kõik toidukorrad peaaegu alati tema tehtud. Mina olen hea meelega enda peale koristamise võtnud. Seltskond on meil tõesti lahe. Nalja nabani!
Kõige ägedam on see, et mu terve nägu ajab nahka. Peale korralikku näokoorimist näen ma taas peaaegu normaalne välja aga vahepeal oi küll hirmus peeglisse vaadata. Nüüd ei unune enam kordagi päikesekreemi peale panna. Üks päev unustasin veepudeli kaasa võtt. Samuti viga, mida enam ei tee.
Loodan, et tähistasite mõnusalt jaanipäeva ja nautige suve!
Ma ei saa jälle pilte lisada aga ehk elate üle. Enamus saavad mu pilte ka facebookist näha. (Liise, näita emale ka pilte! :)
Olge tublid ja suur kalli!
Laura.
Lisaks on oodatud igasugune teiepoolne tagasiside ja küsimused jne. :)
Thursday, June 20, 2013
Where are you from?
Ma kohe ei oska kuskilt alustada.
Lend siia läks väga libedalt. Sain esimest kord päris suure lennukiga lennata ja puha. Tegelikult läks see 24 tundi üsna kiirelt. Enamus lennuajast magasime maha, Helsingi-New Yorgi lennul jõudsin peaaegu kolm filmi ka ära vaadata.
Lennuk maandus pühapäeva õhtul 20.40 kohaliku aja järgi. Elukohta läksime taksoga, sest muidu oleksime me ilmsegelt ära eksinud. Esimesed muljed uuest "kodust" olid üllatavalt positiivsed. Elame viiekesi kolmetoalises korteris. Kaks magamistuba + elutuba. Hetkel magan ma küll diivanil, aga ma ei kurda. Korterikaaslased on ka väga toredad, natuke sellised boheelmased, chillid. :) Ma saan muidugi pesamuna olla.
Ajavahest saime üsna ruttu üle. Kuigi ma esimesel ööl kell kolm arvasin, et võiks ülesse tõusta. Võib-olla oli asi ka selles, et Kristina mulle sel kellaajal helistas. Ma pean siinkohal Kristinat veel kord tänama, sest ma olen ta ilmselt oma lollide küsimustega ära tüüdanud. Nii et, Kristina, kallipai sulle! :)
Esimene päev algas üsna varakult. Kuna meil kodus netti pole, oli esimene peatus Starbucks. Päevaplaani kuulus rataste ostmine, sest nendega on siin kõige mõistlikum ja ka chillim liikuda. Saime infopunktist linnakaardi ja asusime teele. Kaardilt ei tundunud vahemaad üldse pikad, aga lõpuks kõndisime kokku vähemalt 5 tundi ja seda kogu aeg kodust eemale. Ilmselt oli selles ka süüdi see kaart, kus olid peal vaid suuremad tänavad ja mistõttu me ilmselt ringi sõitsime. Ilmsegelt ei olnud me nõus jala sama teed tagasi kõndima ja õnneks leidsime ka rattapoe, kust kõige odavamad kasutatud rattad saime. Uuh, elu oli peale seda kohe lill. Tegime väikse tiiru Ocean beachil ja siis vurasime koju ja aega läks umbes tunnikene ainult. Niimoodi see esimene päev siin õhtusse veeres. Mina jäin üsna varakult magama. Osa korteriseltskonnast käis öisel söögiretkel ka. :D
Me elame Downtowni äärel, mis on põhimõtteliselt San Diego kesklinn. Nüüd hakab lõpuks tänavate süsteem ka selgeks saama, sest oh üllatust, see pole üldse keeruline. Muidu meeldib mulle see koht väga, ainuke jama on, et randa on 30-60 minutit rattasõitu. Samas, ainult rannas ka ei tahaks elada. Seega, vurame aga ratastega ja oleme õnnelikud! See rattasõit on lihtsalt nii mõnus. Esiteks, liigume palju kiiremini edasi, teiseks on see korralik trenn, sest linnas on nii palju tõuse ja kolmandaks, see tunne, kui sa peale mõnda tõusu tükk maad allamäge sõita saad, tuul puhub juustes, päike lõõmab ja suu on naerul, on nii mõnus! Mulle tõesti meeldib siin. Ja kui niimoodi edasi läheb nagu praegu, siis võib suve lõpuks lausa vormi saada. :D
Teispäeva hommikul võtsime plaaniks Mission beachile minna, mis on umbes 10 miili kaugusel. Kohale me igatahes jõudsime. Korralik 3-4 tunnine rannalebo ja õhtuks olin mina grillkana. Kõik kohad kõrbenud, nägu kõige rohkem. Ja tagasisõidul pidime me veel üles vuham ÜLIkõrgest mäest, I mean, ÜLIkõrgest mäest. Ratas käekõrval ja jalanõud näpu otsas, ülesse ma jõudsin. Jäin sel õhtul juba pool kümme magama, nii läbi võttis see mitte millegi tegemine.
Eile võtsime natuke väiksemad plaanid ja otsustasime kodukanti avastada. Lõpuks õnnestus meil kohalikud numbrid ka hankida. Eestis on see asi ikka palju odavam. Kui ma kodus maksan 8 eurot ja mul on kõike k.a internetti piiramatult, siis siin saan ma 40 dollari eest piiramatult kõnesid ja sõnumeid + 250 MB netti. Ulme. Käisime Balboa pargis. Nii ilus, vä? Tõesti oli ilus. Ja oma esimesed "lemonade"'id jõime ka.Väga palju ilusaid vaateid ja mõnusaid emotsioone.
Täna võtsime küll plaaniks vähem sõita, aga lõpuks sõitsime ikka korraliku maa maha. Retk hakkas eriti kummaliselt. Kohe maja ees tuli meie juurde mingi politsei-uurija tüüpi mees, küsis, kas me elame seal, kust me välja tulime ja et kas me pildid olevat meest teame. No, nagu filmis ju, kummaline. Tegime väikse shopingtuuri ka. Lisaks Hillcrest, mis on "vikerkaare" linnaosa, Old Town, Ocean beach ja Point Loma. Ja kui me siis kodupoole liikuma hakkasime, läks Rometil rattarehv katki/tühjaks. Kui me ratastega oleks koju sõitnud umbes tunni, siis lõpuks läks kaks tundi kindlasti.
Ühesõnaga, mulle meeldib siin. Elu nagu filmis, for real. :) Kollased taksod (lisaks ka sininsed, oranzid ja punased nt), kiirabiautod, mereväelased oma lahedate vormidega jne. Ja palju ilusaidmehi inimesi on ka. :D
Pilte ma praegu lisada ei saa, sest nett on liiga aeglane, aga nii pea kui võimalik, proovin seda siiski teha. Facebooki jõuavad pildid varem.
Olge tublid, mu armsad.
Laura.
Lend siia läks väga libedalt. Sain esimest kord päris suure lennukiga lennata ja puha. Tegelikult läks see 24 tundi üsna kiirelt. Enamus lennuajast magasime maha, Helsingi-New Yorgi lennul jõudsin peaaegu kolm filmi ka ära vaadata.
Lennuk maandus pühapäeva õhtul 20.40 kohaliku aja järgi. Elukohta läksime taksoga, sest muidu oleksime me ilmsegelt ära eksinud. Esimesed muljed uuest "kodust" olid üllatavalt positiivsed. Elame viiekesi kolmetoalises korteris. Kaks magamistuba + elutuba. Hetkel magan ma küll diivanil, aga ma ei kurda. Korterikaaslased on ka väga toredad, natuke sellised boheelmased, chillid. :) Ma saan muidugi pesamuna olla.
Ajavahest saime üsna ruttu üle. Kuigi ma esimesel ööl kell kolm arvasin, et võiks ülesse tõusta. Võib-olla oli asi ka selles, et Kristina mulle sel kellaajal helistas. Ma pean siinkohal Kristinat veel kord tänama, sest ma olen ta ilmselt oma lollide küsimustega ära tüüdanud. Nii et, Kristina, kallipai sulle! :)
Esimene päev algas üsna varakult. Kuna meil kodus netti pole, oli esimene peatus Starbucks. Päevaplaani kuulus rataste ostmine, sest nendega on siin kõige mõistlikum ja ka chillim liikuda. Saime infopunktist linnakaardi ja asusime teele. Kaardilt ei tundunud vahemaad üldse pikad, aga lõpuks kõndisime kokku vähemalt 5 tundi ja seda kogu aeg kodust eemale. Ilmselt oli selles ka süüdi see kaart, kus olid peal vaid suuremad tänavad ja mistõttu me ilmselt ringi sõitsime. Ilmsegelt ei olnud me nõus jala sama teed tagasi kõndima ja õnneks leidsime ka rattapoe, kust kõige odavamad kasutatud rattad saime. Uuh, elu oli peale seda kohe lill. Tegime väikse tiiru Ocean beachil ja siis vurasime koju ja aega läks umbes tunnikene ainult. Niimoodi see esimene päev siin õhtusse veeres. Mina jäin üsna varakult magama. Osa korteriseltskonnast käis öisel söögiretkel ka. :D
Me elame Downtowni äärel, mis on põhimõtteliselt San Diego kesklinn. Nüüd hakab lõpuks tänavate süsteem ka selgeks saama, sest oh üllatust, see pole üldse keeruline. Muidu meeldib mulle see koht väga, ainuke jama on, et randa on 30-60 minutit rattasõitu. Samas, ainult rannas ka ei tahaks elada. Seega, vurame aga ratastega ja oleme õnnelikud! See rattasõit on lihtsalt nii mõnus. Esiteks, liigume palju kiiremini edasi, teiseks on see korralik trenn, sest linnas on nii palju tõuse ja kolmandaks, see tunne, kui sa peale mõnda tõusu tükk maad allamäge sõita saad, tuul puhub juustes, päike lõõmab ja suu on naerul, on nii mõnus! Mulle tõesti meeldib siin. Ja kui niimoodi edasi läheb nagu praegu, siis võib suve lõpuks lausa vormi saada. :D
Teispäeva hommikul võtsime plaaniks Mission beachile minna, mis on umbes 10 miili kaugusel. Kohale me igatahes jõudsime. Korralik 3-4 tunnine rannalebo ja õhtuks olin mina grillkana. Kõik kohad kõrbenud, nägu kõige rohkem. Ja tagasisõidul pidime me veel üles vuham ÜLIkõrgest mäest, I mean, ÜLIkõrgest mäest. Ratas käekõrval ja jalanõud näpu otsas, ülesse ma jõudsin. Jäin sel õhtul juba pool kümme magama, nii läbi võttis see mitte millegi tegemine.
Eile võtsime natuke väiksemad plaanid ja otsustasime kodukanti avastada. Lõpuks õnnestus meil kohalikud numbrid ka hankida. Eestis on see asi ikka palju odavam. Kui ma kodus maksan 8 eurot ja mul on kõike k.a internetti piiramatult, siis siin saan ma 40 dollari eest piiramatult kõnesid ja sõnumeid + 250 MB netti. Ulme. Käisime Balboa pargis. Nii ilus, vä? Tõesti oli ilus. Ja oma esimesed "lemonade"'id jõime ka.Väga palju ilusaid vaateid ja mõnusaid emotsioone.
Täna võtsime küll plaaniks vähem sõita, aga lõpuks sõitsime ikka korraliku maa maha. Retk hakkas eriti kummaliselt. Kohe maja ees tuli meie juurde mingi politsei-uurija tüüpi mees, küsis, kas me elame seal, kust me välja tulime ja et kas me pildid olevat meest teame. No, nagu filmis ju, kummaline. Tegime väikse shopingtuuri ka. Lisaks Hillcrest, mis on "vikerkaare" linnaosa, Old Town, Ocean beach ja Point Loma. Ja kui me siis kodupoole liikuma hakkasime, läks Rometil rattarehv katki/tühjaks. Kui me ratastega oleks koju sõitnud umbes tunni, siis lõpuks läks kaks tundi kindlasti.
Ühesõnaga, mulle meeldib siin. Elu nagu filmis, for real. :) Kollased taksod (lisaks ka sininsed, oranzid ja punased nt), kiirabiautod, mereväelased oma lahedate vormidega jne. Ja palju ilusaid
Pilte ma praegu lisada ei saa, sest nett on liiga aeglane, aga nii pea kui võimalik, proovin seda siiski teha. Facebooki jõuavad pildid varem.
Olge tublid, mu armsad.
Laura.
Monday, June 17, 2013
Saturday, June 15, 2013
"They are the reason I'm coming back."
Eilse õhtu veetsin oma armsatega.
Aitäh nende toetavate sõnade, vahvate kingituste ja suurepärase õhtu eest!
Täna olen ma jälle varakult üleval. Tegelen pakkimisega, mis kohati läheb täitsa hästi aga siis jälle ei suuda otsustada, mida võtta ja mida jätta. Kõige "toredam" on see, et ma olen omale kuskilt korraliku nohu hankinud. Suurepärane ajastus ilmselgelt.
Reisiärevus tõuseb aga iga tunniga. Samas ei ole nagu veel kõik kohale jõudnud. Ma pole ju kunagi kodust nii kaua eemal olnud. Ja tegelikult ootab mind SD-s ju suur tundmatus. Natuke hirmutab küll aga ma olen täiesti kindel, et kõik läheb hästi, sest miks ei peaks.
Hoidke mulle pöialt!
Järgmine postitus tuleb juba siis, kui kohale olen jõudnud. :)
Siin aga eilsed pildid:
Laura.
Wednesday, June 12, 2013
“No, no! The adventures first, explanations take such a dreadful time.” ― Lewis Carroll
Täna, 4 päeva enne unistuste suve algust on paras aeg teha ülevaade, kuidas kõik nii kaugele jõudnud on.
Vaatasin oma meilboksist järgi, et esimene StudentTouri tutvustav meil tuli mulle 16. oktoobril. Sel hetkel mõtlesin, et ilmselt ei saa ma kunagi omale midagi sellist lubada ja nii see jäigi. Mõne aja pärast nägin facebookis StudentTouri work&travel programmi infotunni üritust. Kuna uudishimu oli suur, otsustasime Lindaga asja uurima minna. Olin kogu programmist nii vaimustuses ja see kõik tundus nii ahvatlev.
Kõik tundus mulle siiski liiga kauge ja püüdmatu. Täitsin küll ankeedi ära, aga ega ma ei lootnudki, et ise kunagi programmis osaleda saan. Nii ma siis kulgesin elukesega edasi kuni sain kõne Lauralt (uskumatu, kui palju Laurasid ma viimasel ajal kohanud olen :D), kellega Werneris kokku saime, et asja arutada. Peale seda olin ma müüdud.
Läksin koju ja rääkisin vanematele, millesse ma end seganud olen. Ainuke mure oli, kas ma saan vajaliku summa raha kokku? Aga kas mälestusi saab rahas mõõta, või õnne? Ei saa ju. Otsus sai tehtud. Minust saab studenttourlane.
See kõik tuli minu jaoks nii õigel ajal. Uus algus igas mõttes.
Pall hakkas veerema. Üks paber ajas teist taga, raha maksmine, sihtkoha valik, viisa taotlemine jne. Hawaii on noorte lemmikpaik ja sinna lendab alati kõige rohkem rahvast. Just sellepärast otsustasin sinna mitte minna. Teadsin, et tahan kuskile läänerannikule ja kindlasti mere äärsesse kohta. Nii jõudsin oma valikuga San Diegoni.
Vikipeedia ütleb nii: "San Diego on linn Ameerika Ühendriikides California osariigis, San Diego maakonna halduskeskuses ja asub Vaikse ookeani kaldal. See on elanike arvult California teine ja USA kaheksas linn. San Diegos on üks maailma suurimaid loomaaedu. Lisaks 70 miili rannajoont."
Mida see programm endast siis ikkagi kujutab?
Me lähme sinna tööle, palju kogemusi ja mälestusi saama. Töökohta meil veel pole, selle otsime koha pealt. Kuigi StudentTouril on olemas ka "paketid", kus elu- ja töökoht otsitakse juba Eestis olles. Meie lähme aga põhimõtteliselt kaks kätt taskus ja loodame hakkama saada. Üks suur mure on lahendatud, sest eestlased, kes juba SD-s on, pakkusid meile elamispinda. Ehk läheb töö otsimine sama libedalt.
Pühapäeva hommikul kell 6 see kõik algabki ja ma ei jõua ära oodata. Paberimajandus on ka nüüd korras. Jäänud on veel viimased ettevalmistused. Loodame, et elame selle 24. tunni pikkuse reisi üle ja jõuame kindlalt ühes tükis kohale.
Kogu seikluse võtan ette koos Rometiga, kellega ühel tutvumisõhtul tuttavaks sain. Võimalik, et temast kuulete siin blogis veel.
Ootan vabalt teie küsimusi, kui keegi veel midagi teada tahab. :)
Laura.
Vaatasin oma meilboksist järgi, et esimene StudentTouri tutvustav meil tuli mulle 16. oktoobril. Sel hetkel mõtlesin, et ilmselt ei saa ma kunagi omale midagi sellist lubada ja nii see jäigi. Mõne aja pärast nägin facebookis StudentTouri work&travel programmi infotunni üritust. Kuna uudishimu oli suur, otsustasime Lindaga asja uurima minna. Olin kogu programmist nii vaimustuses ja see kõik tundus nii ahvatlev.
Kõik tundus mulle siiski liiga kauge ja püüdmatu. Täitsin küll ankeedi ära, aga ega ma ei lootnudki, et ise kunagi programmis osaleda saan. Nii ma siis kulgesin elukesega edasi kuni sain kõne Lauralt (uskumatu, kui palju Laurasid ma viimasel ajal kohanud olen :D), kellega Werneris kokku saime, et asja arutada. Peale seda olin ma müüdud.
Läksin koju ja rääkisin vanematele, millesse ma end seganud olen. Ainuke mure oli, kas ma saan vajaliku summa raha kokku? Aga kas mälestusi saab rahas mõõta, või õnne? Ei saa ju. Otsus sai tehtud. Minust saab studenttourlane.
See kõik tuli minu jaoks nii õigel ajal. Uus algus igas mõttes.
Pall hakkas veerema. Üks paber ajas teist taga, raha maksmine, sihtkoha valik, viisa taotlemine jne. Hawaii on noorte lemmikpaik ja sinna lendab alati kõige rohkem rahvast. Just sellepärast otsustasin sinna mitte minna. Teadsin, et tahan kuskile läänerannikule ja kindlasti mere äärsesse kohta. Nii jõudsin oma valikuga San Diegoni.
Vikipeedia ütleb nii: "San Diego on linn Ameerika Ühendriikides California osariigis, San Diego maakonna halduskeskuses ja asub Vaikse ookeani kaldal. See on elanike arvult California teine ja USA kaheksas linn. San Diegos on üks maailma suurimaid loomaaedu. Lisaks 70 miili rannajoont."
Mida see programm endast siis ikkagi kujutab?
Me lähme sinna tööle, palju kogemusi ja mälestusi saama. Töökohta meil veel pole, selle otsime koha pealt. Kuigi StudentTouril on olemas ka "paketid", kus elu- ja töökoht otsitakse juba Eestis olles. Meie lähme aga põhimõtteliselt kaks kätt taskus ja loodame hakkama saada. Üks suur mure on lahendatud, sest eestlased, kes juba SD-s on, pakkusid meile elamispinda. Ehk läheb töö otsimine sama libedalt.
Pühapäeva hommikul kell 6 see kõik algabki ja ma ei jõua ära oodata. Paberimajandus on ka nüüd korras. Jäänud on veel viimased ettevalmistused. Loodame, et elame selle 24. tunni pikkuse reisi üle ja jõuame kindlalt ühes tükis kohale.
Kogu seikluse võtan ette koos Rometiga, kellega ühel tutvumisõhtul tuttavaks sain. Võimalik, et temast kuulete siin blogis veel.
Ootan vabalt teie küsimusi, kui keegi veel midagi teada tahab. :)
Laura.
Subscribe to:
Posts (Atom)