Ööbimiseks lootsime leida mõne toreda couchsurfingu koha, kuid nii uskumatu, kui see ka pole, ei leidnud me mitte ühtegi hosti, kes meid enda juurde oleks saanud võtta. Päris viimase minutini ei teadnud me kumbki, mida teha. Väga suurepäraste juhuste ja väga suure õnne tõttu saime lõpuks omale aga lausa vaba maja. Tutvuste kaudu, nii nagu ikka need asjad tänapäeval käivad. Maja aga asus 30-40 minuti autosõidu kaugusel San Franciscost. Olime alguses üsna mures, et kuidas me niimoodi SF-i üldse avastada saame, sest autot meil ju polnud. Aga see, mis tundub alguses halb, osutub peaaegu alati parimaks asjaks üldse.
Redwood City (koht, kus me elasime) on üsna väike linn. Umbes 80 000 inimesega. Tänavad meenutasid täpselt "Meeleheitel koduperenaisi" ja oli ideaalne lastega peredele. Vaikne, väike ja armas. Meie jaoks oli see aga liiga vaikne, liiga väike ja liiga kaugel melust - vähemalt esmapilgul.
SF-is oli meil ette nähtud nädal aega. Kohale jõudes nägime ära vaate linnale ja sõime mõnusat õhtust Bay ääres. Esimese päeva veetsime kahekesi linna avastades. Vaimustusime Chinatownist ja veetsime peaaegu, et kogu oma aja sel päeval seal. Teisipäeva veetsime puhates ja oma tagaaeda ning päikest nautides. Õhtul tegime aias grilli peal vahukomme ja nendest smore'se ja vaatasime filmi. Omaette komöödia oli muidugi grilli tööle saamine, sest - grill oli, sütt oli, tikke oli aga süütevedelikku mitte. Nii me nuputasime tükk aega, kuidas söed põlema saada ja tänu Susanne nutikusele... saime hakkama! Üks mõnusamaid õhtuid kogu suve jooksul!
Kuna Stanfordi ülikooli campus oli Redwoodile väga lähedal, mõtlesime ka selle üle vaadata. Couchsurfingust leidsime inimese, kes seal töötab ja nii saime ka tasuta eskursiooni. Kogemus oli lahe ja kindlasti tasus seal ringi käia giidiga, sest esiteks on ala nii suur ja teiseks on kõik palju huvitavam, kui sa ka mingit tausta tead. Peale pikka ringkäiku Stanfordis, kus muide on olemas oma politsei, kiirabi ja tuletõrje, hüppasime rongile ja sõitsime taas SF-i. Seal kohtusime kahe kutiga, kellest ühega Susanne kohtus juba San Diegos ning, kes meile rõõmsalt linna olid nõus näitama. Nägime ära kuulsa Golden Gate Bridge'i, mis ei ole üldse kuldne ja mille Susanne ristis Red Gate Bridge'iks, lisaks Lombardi tänav ning Alcatrazi saart nägime samuti kauguses. Istusime veel päris fancy's baaris ja õhtu lõpetasime veini ja mõnusa äraolemisega. Ööseks jäimegi SFi ning saime lisapäeva, et linnale veel viimane pilk peale visata. Käisime Castro tänaval, mis on geide linnaosa ja vantsisime mööda poode.
Aga kõige lahedam oli reede õhtu. Tegemist oli põhimõtteliselt meie viimase õhtuga Californias ja kindlasti ei tahtnud me seda niisama maha magada. Susanne leidis netist, et Redwoodi kesklinnas toimub tasuta kontsert. Sinna oli aga jala peaaegu tunniajane jalutuskäik ja eelmisel õhtul me juba pidime selle tee maha käima nii et rohkem polnud me kumbki nõus seda maad jalutama. Kuna ühistransport seal põhimõtteliselt puudus mõtlesime hääletada. Ja see oli ilmselt parim otsus. Tutvusime kolme väga toreda kohaliku kutiga, kellega käisime koos sellel samal kontserdil ja hiljem Santa Cruzis rannas jalkat mängimas. Lõbusaim viis, kuidas oma California seiklus lõpetada. Need samad kutid olid nõus meid ka lennujaama viima, seega win-win olukord igas mõttes. Mina leidsin sel õhtul omale väga hea sõbra!
Väga pikk ja sisutihe postitus ja nüüd on ees veel hunnik pilte. Ja ma ei suutnud neid ajalisse järjekorda panna. Loodan, et teil oli viitsimist see kõik läbi lugeda. San Francisco meeldis mulle väga. Meile räägiti, et me oleks valmis külma ilmaga, kuid meil vedas ja saime päris korralikult ka päikest võtta. Ja jah, SFis on tänavad väga lahedate mägedega ja mõnest neist ei oleks ma nõus kunagi üles rondimagi, lisaks rongid ja need mõnusad majad.
 |
| Meid vaadati ikka igasuguste nägudega. Hääletamine on seal muide keelatud. |
 |
| Stanford |
 |
| Stanford |
 |
| Stanford |
 |
| Stanford |
 |
| Stanford |
 |
| Stanford |
Laura.
