Päevad mööduvad praegu töö otsimise tähe all.
Esmaspäeval tegime avaldused, et Social security number saada, mis on vajalik tööle vormistamiseks vm. Lõunat käisime sel päeval ehtsas burksi kohas söömas. Ja ma ei tea, mis minuga juhtunud on aga ma võtsin burgeri, kus olid seened ja ma sõin selle matsuva suuga ära. Kõik, kes mind vähegi tunnevad, teavad, et ma olen üsna pirtsakas sööja aga selle pooleteise nädalaga siin olen nii paljusid asju sööma hakanud.
Teisipäeval hakkas aktiivsem töö otsimine pihta. Käime kohalikus raamatukogus internetis ja printida saab ka seal. Seal näeb ikka igasuguseid inimesi, kohati päris kummaline vaatepilt ikka. Meie kandis elab palju mehhiklasi mistõttu näeb ja kuuleb ka neid igal pool.
Eile, peale raamatukogu külastust ja mõne CV saatmist, käisin linna peal ja ostsin ära kleidi, mis mulle varem silma jäi aga mida ma siis ära ei ostnud. Riided, jalanõud jms kraam on siin ikka tunduvalt odavam. Leiaks töö ja hakkaks normaalselt palka saama, siis saaks shopata ka. :D Ma võtsin väga vähe riideid kaasa, just sellepärast, et siit saaks osta. Eks näis, millal see päev ükskord tuleb.
Tänane päev on üsna edukas olnud. Saatsin ühe CV ja peaaegu kohe sain kutse intervjuule. Homseks on samuti üks kokkusaamine. Fingers crossed, et veaks. :)
Tänase õhtuga ei teagi, mis peale hakata. Ehk teeme korterikaaslastega midagi. Laupäevaks tegin omale plaani ära - rannapäev!
Ühest olulisest asjast olen unustanud kirjutada. Kui ma 16. juuni hommikul lennujaamas minekut ootasin, käisid mu armsad mind saatmas. Lisaks perele olid kohale tulnud ka Janne, Jaanika, Liise ja Martin. Kell oli siis ju nii varajane. Seega, aitäh kullakesed! :)
Nii palju võin öelda, et ega me praegu väga suurt ameerika unistust ei ela. Meist viiest on tööle saanud ainult üks. Aga arved vajavad maksmist ja millegi eest on vaja elada. Töö leidmine tundib siin suht õnne asi olema - kas veab või mitte.
Eile toimus meil ümber kolimine. Kolisin elutoa diivanilt järgmisele diivanile, aga see on selline ikka voodi moodi ja väga mugav. Nüüd oleme mina, Romet ja Sits ühes toas ja Maarja Toomasega teises toas. Nagu vanemate ja laste tuba. Tised kutsuvad mind ja Rometit lasteks, sest me nooremad oleme. :D
Muidu on elu lill ja nagu Kristina mulle kogu aeg räägib - tuleb positiivne olla ja seda ma püüangi teha. :)
Aitäh mu kodustele pöidlahoidjatele ka.
Kallidpaid.
Laura.
No comments:
Post a Comment