Thursday, June 20, 2013

Where are you from?

Ma kohe ei oska kuskilt alustada.

Lend siia läks väga libedalt. Sain esimest kord päris suure lennukiga lennata ja puha. Tegelikult läks see 24 tundi üsna kiirelt. Enamus lennuajast magasime maha, Helsingi-New Yorgi lennul jõudsin peaaegu kolm filmi ka ära vaadata.

Lennuk maandus pühapäeva õhtul 20.40 kohaliku aja järgi. Elukohta läksime taksoga, sest muidu oleksime me ilmsegelt ära eksinud. Esimesed muljed uuest "kodust" olid üllatavalt positiivsed. Elame viiekesi kolmetoalises korteris. Kaks magamistuba + elutuba. Hetkel magan ma küll diivanil, aga ma ei kurda. Korterikaaslased on ka väga toredad, natuke sellised boheelmased, chillid. :) Ma saan muidugi pesamuna olla.

Ajavahest saime üsna ruttu üle. Kuigi ma esimesel ööl kell kolm arvasin, et võiks ülesse tõusta. Võib-olla oli asi ka selles, et Kristina mulle sel kellaajal helistas. Ma pean siinkohal Kristinat veel kord tänama, sest ma olen ta ilmselt oma lollide küsimustega ära tüüdanud. Nii et, Kristina, kallipai sulle! :)

Esimene päev algas üsna varakult. Kuna meil kodus netti pole, oli esimene peatus Starbucks. Päevaplaani kuulus rataste ostmine, sest nendega on siin kõige mõistlikum ja ka chillim liikuda. Saime infopunktist linnakaardi ja asusime teele. Kaardilt ei tundunud vahemaad üldse pikad, aga lõpuks kõndisime kokku vähemalt 5 tundi ja seda kogu aeg kodust eemale. Ilmselt oli selles ka süüdi see kaart, kus olid peal vaid suuremad tänavad ja mistõttu me ilmselt ringi sõitsime. Ilmsegelt ei olnud me nõus jala sama teed tagasi kõndima ja õnneks leidsime ka rattapoe, kust kõige odavamad kasutatud rattad saime. Uuh, elu oli peale seda kohe lill. Tegime väikse tiiru Ocean beachil ja siis vurasime koju ja aega läks umbes tunnikene ainult. Niimoodi see esimene päev siin õhtusse veeres. Mina jäin üsna varakult magama. Osa korteriseltskonnast käis öisel söögiretkel ka. :D

Me elame Downtowni äärel, mis on põhimõtteliselt San Diego kesklinn. Nüüd hakab lõpuks tänavate süsteem ka selgeks saama, sest oh üllatust, see pole üldse keeruline. Muidu meeldib mulle see koht väga, ainuke jama on, et randa on 30-60 minutit rattasõitu. Samas, ainult rannas ka ei tahaks elada. Seega, vurame aga ratastega ja oleme õnnelikud! See rattasõit on lihtsalt nii mõnus. Esiteks, liigume palju kiiremini edasi, teiseks on see korralik trenn, sest linnas on nii palju tõuse ja kolmandaks, see tunne, kui sa peale mõnda tõusu tükk maad allamäge sõita saad, tuul puhub juustes, päike lõõmab ja suu on naerul, on nii mõnus! Mulle tõesti meeldib siin. Ja kui niimoodi edasi läheb nagu praegu, siis võib suve lõpuks lausa vormi saada. :D

Teispäeva hommikul võtsime plaaniks Mission beachile minna, mis on umbes 10 miili kaugusel. Kohale me igatahes jõudsime. Korralik 3-4 tunnine rannalebo ja õhtuks olin mina grillkana. Kõik kohad kõrbenud, nägu kõige rohkem. Ja tagasisõidul pidime me veel üles vuham ÜLIkõrgest mäest, I mean, ÜLIkõrgest mäest. Ratas käekõrval ja jalanõud näpu otsas, ülesse ma jõudsin. Jäin sel õhtul juba pool kümme magama, nii läbi võttis see mitte millegi tegemine.

Eile võtsime natuke väiksemad plaanid ja otsustasime kodukanti avastada. Lõpuks õnnestus meil kohalikud numbrid ka hankida. Eestis on see asi ikka palju odavam. Kui ma kodus maksan 8 eurot ja mul on kõike k.a internetti piiramatult, siis siin saan ma 40 dollari eest piiramatult kõnesid ja sõnumeid + 250 MB netti. Ulme. Käisime Balboa pargis. Nii ilus, vä? Tõesti oli ilus. Ja oma esimesed "lemonade"'id jõime ka.Väga palju ilusaid vaateid ja mõnusaid emotsioone.

Täna võtsime küll plaaniks vähem sõita, aga lõpuks sõitsime ikka korraliku maa maha. Retk hakkas eriti kummaliselt. Kohe maja ees tuli meie juurde mingi politsei-uurija tüüpi mees, küsis, kas me elame seal, kust me välja tulime ja et kas me pildid olevat meest teame. No, nagu filmis ju, kummaline. Tegime väikse shopingtuuri ka. Lisaks Hillcrest, mis on "vikerkaare" linnaosa, Old Town, Ocean beach ja Point Loma. Ja kui me siis kodupoole liikuma hakkasime, läks Rometil rattarehv katki/tühjaks. Kui me ratastega oleks koju sõitnud umbes tunni, siis lõpuks läks kaks tundi kindlasti.

Ühesõnaga, mulle meeldib siin. Elu nagu filmis, for real. :) Kollased taksod (lisaks ka sininsed, oranzid ja punased nt), kiirabiautod, mereväelased oma lahedate vormidega jne. Ja palju ilusaid mehi inimesi on ka. :D

Pilte ma praegu lisada ei saa, sest nett on liiga aeglane, aga nii pea kui võimalik, proovin seda siiski teha. Facebooki jõuavad pildid varem.

Olge tublid, mu armsad.
Laura.


3 comments:

  1. 1. Ma kontrollisin, kas sa oled juba USA numbri omale sebinud :D Polnud minu süü, et üles ärkasid.
    2. Pole olemas lolle küsimusi, on vaid lollid inimesed!
    3. Kui tagasi tuled siis lähme rattamatkale ;)
    4. Miks sa ei maininud, et sa saad oma kaardiga eesti tasuta sõnumeid saata :D Kõik on 40 doltsi sees.
    5. Sa oled välismaal ja seal ongi kõik nagu filmis :) Mina nägin Hawaiil - Hawaii5-0 tegijaid, kutsuiti filmi ka aga mina loll ei läinud :D Et siis ära sina selliseid asju maga maha.
    6. Head trenni!
    7. Ole tubli!
    8. Pigistan :)

    ReplyDelete
  2. Laaaaaheeeeee :) Mul on nii hea meel, et sulle anti see võimalus maailmaga tutvuda :)

    ReplyDelete
  3. Jaa! See on kindlasti üks elukogemustest. Nüüd tuleb sellest viimast võtta. Kindlasti pean siinkohal oma kalli tädi ära mainima, kes mu üks suurimaid sponsoreid on. :)

    ReplyDelete