Monday, October 21, 2013

“No matter how much suffering you went through, you never wanted to let go of those memories.”

Panin täiesti suvalises järjekorras kirja need hetked või asjad, mis minusse kõige suurema jälje jätsid. Siin nad on:

  • Telkimine. Õhtu ja öö, mis jäävad minuga ilmselt väga pikaks ajaks. Mul oli tõesti tore. Minu eest hoolitseti, vaated olid meeletud ja ma olen tõesti õnnelik, et sain seda kõike ühe suurepärase inimesega jagada. Eriti tore oli see millise õhinaga ta kõike organiseeris, ainult sellepärast et me saaks koos mõnusalt aega veeta.


  • Purjetamine. Ma polnud enne seda kunagi purjeka kui sellisega sõitnud, peamiselt seetõttu, et ma lihtsalt kardan. Ka see oli kohati hirmus ja me pidime vahepeal mõlemad korralikult tõmblema, et paati vajalikul kursil hoida. Aga see oli nii fun! Jällegi meie kahe aeg, millele järgnes mõnus lõuna väikses kohvikus ja lõpuks sain tema autoga Ocean beachil ringi vurada nagu päris kohalik.

  • Reggae kontsert. Esmakordne kogemus mulle. Kaiff, lõbus, kaasahaarav ja miskipärast erutav. See oli nii lahe!

  • Mount Soledad. Kujuta ette: Sa oled keset linna kõrguva mäe otsas, igast suunast paistab linn oma täies hiilguses ja tuledes, on öö ja sa toetad oma pea tema õlale ja tunned, kuidas järsku on kõik nii hästi, sa tunned end turvaliselt. Ma isegi ei üritanud sellest hetkest pilti teha.
  • Ocean beach oli minu lemmikarea kogu San Diegos. Ei ole ilmselt raske arvata miks. Ja siis sa turnid pimedas mööda teerada, mis on ehitatud kaljusele rannikule, ookean mühiseb taustaks ja sa ei näe mitte midagi ja siis... langeb täht, keegi haarab sul käest ja...! See oli see hetk...
  • Jalgratas mu suurim sõber. Jalgratas viis mind igale poole. Mul oli päris kahju, kui ma lõpuks oma ratta maha pidin jätma, aga ma usun, et uued ja lahedad rändurid leiavad selle endale kasulikuna. Üks eredaim rattasõit oli minu meelest siis, kui oma korterirahvaga Jaanipäeva ööl kodu poole sõitsime. Tee oli piisavalt pikk aga see oli nii kaif. Tuul sasib juukseid, suu on naerul. Vahepeal väike peatus sadama kail, linnatuled seljataga säramas.. Pole paha.

  • Mootorrattaga loomaaeda. Just nimelt. Jällegi esmakordne kogemus. Kiirteel.. ja sa hoiad elu eest kinni, et kohale jõuda, aga sa ei karda, sest se kõik on liiga sürr.. ja liiiga lahe, et tõsi olla.
  • SURFAMINE. Uskumatu, et ma tegelikult ka proovisin seda. Oleks vist patt Californiast koju tulla ilma surfama õppimata. Oh, ilus aeg.

  • Frozen yoghurt ja ice cream sandwich. Kaks lemmikumat magustoitu. Kui võimalik, ma ainult nendest toitukski vist.

  • 4th of July. Pöörane! Suured peod, hunnikute viisi grilliha, ilutulestik ja lõpetuseks vahukommisõda, mis kõlab nagu süütu padjasõjana, aga kui sa saad kolm korda rusikasuuruse vahukommiga silma, siis enam nii naljakas pole. Või tegelt.. on ikka kah. :D See oli pööraselt naljakas lihtsalt. Kes üldse tuli mõtte peale, et vahukommidega sõda pidada? Traditsioonid on neil ameeriklastel kummalised, aga ei saa pahaks panna.
  • Skinny dipping. Word! Ise ka ei usu, et julguse kokku võtsin. Aga fun indeed!
  • Ma mäletan seda hetke, kui ma istusin ühel täiesti tavalisel päeval rannas, kuulasin muusikat ja vaatasin ookeanit. Samal ajal tundsin, kuidas päike mu nahka praadis. Kõik ei olnud sel hetkel parimas korras, aga see hetk.. Raadiost tuli hea lugu ja ma lihtsalt murdusin ja pisarad hakkasid voolama. Ma ei saanud ise ka tol hetkel aru, miks ma nutan. Aga see oli lihtsalt üks selline moment, ma olin iseendaga üksinda. See hetk on mul siiani hästi meeles. Kummaline..
  • Vaprad ja ilusad. Kuidas? Miks? Päriselt ka?

  • San Francisco, Susanne ja s'morsid. Esiteks oli see maja ebareaalne joppamine ja teiseks, meil oli seal nii mõnus. See õhtu, kui tagaaias kahekesi s'morse tegime, tomati-kurgisalatit sõime ja filmi vaatasime, oli jällegi see hetk, mis lihtsalt jääb, sest see oli nii äraütlemata tore. Kõik oli tore!

  • Hääletamine. Kui sa jätad kõik saatuse hooleks ja saatus teeb sulle nii suure kingituse, et ma näiteks siiani ei usu, kuidas see kõik nii läks.
  • Santa Cruz. Jalgpall, viinakokteilid, rannapromenaadile lukutaha jäämine ja pidev kõht kõveras naermine. No miks see pidi meie viimane õhtu Calis olema?

  • FOOD. Ma hakkasin ju kõike sööma. Päris ausalt, kõike söön nüüd, või vähemalt olen nõus proovima. See juba on omaette hetk!

  • Inimesed. See on ilmselt kõige olulisem kogu selle suve jooksul. Kõik need inimesed, kellega ma tutvusin. Ma tahan sellele ilmselt eraldi posituse pühendada.

 Mälestused on nii kuradi lahedad ja neid ei saa minult keegi ära võtta!

Laura

3 comments:

  1. Olenemata k6igest oli su suvi lahe :))))

    ReplyDelete
    Replies
    1. Absoluutselt!
      Ja saladuskatte all öeldes on mul juba plaan tagasi minna. Jätsin oma südame sinna vist. :D

      Delete