Newyorklast minust ei saa.

Nii paljud on küsinud ja uurinud, et kas ma ikka blogin veel ja mis sellest blogist saab ja kas eelmist blogi jätkan. Ma väga tahan oma suvele punkti panna, et peaaegu kõik ägedad mälestused mingilgi määral siia jäädvustatud saaks. Teise blogiga tahaks ma väga jätkata, aga ma praegu veel tõesti ei oska öelda kas ja millal ma selleni jõuan. Praegu aga täidan ära ühe tühimiku ja püüan meelde tuletada, mille põnevaga New York meid üllatas. Või kas ikka üllatas?

Esimene asi, mis ma New York'i kohta öelda võin on see, et mulle see linn ei meeldi. See linn on liiga suur, inimesed on tõsisemad, kõigil on kiire ning need hiiglaslikud pilvelõhkujad ja kogu metrooliiklus soodustavad mu klaustrofoobiat. Californiaga ei anna kõike seda võrreldagi.

Ööbimiskoha NY-s leidsime taas Susanne kaudu. Võtan siinkohal aja ja tänan Susannet selle kõige eest, mis ta meie aitamiseks kõik korda saatis. Elasime Brooklynis mitte kõige ilusamas kohas, kuid meil oli katus pea kohal ja küljealune soe.

Mul on juba praegu väga korralikult lüngad, et mida ja millal me tegime, sellepärast on ilmselt lihtsam kõik punktide kaupa kirja panna.

• Kohale jõudmine oli omaette ooper. Kaks tüdrukut, neli kohvrit, tapvalt palav ilm, tundmatu metrooliiklus ja lõpetuseks keerdtrepp viiendale korrusele. Päris mitu head tundi võttis aega, et kohale jõuda. Aga jõudsime! Mitte ühtegi higist kuiva kohta polnud.
• Esimesel päeval, kui me rõõmsalt linna avastama läksime, hakkas muidugi vihma sadama. Ja mida teha siis, kui vihma sajab? Minna poodidesse ja kulutada raha. Oli tore, aga ei olnud tore ka.
• Nägime ära Times Square'i nii valges kui õhtupimeduses. Reklaamtahvleid on tõesti palju, üks heledam kui teine ja lõpuks võtab pea ka ringi käima. Lahe oli muidugi, aga sellist üüratut vaimustust see minus ei tekitanud. Võibolla oli asi ka selles, et ma olin kogu suvest lihtsalt väsinud ja kuna kojuminek oli juba nii lähedal, tunduski kõik "mitteniivinge".
• Kõndisime mööda High line'i. Teerada, mis on ehitatud vana metroo/rongiteele vms. Puud ja põõsad ja siis raudteerööpad. Muidugi ei puudunud sealt ka erinevad tänavakaubitsejad. Meie jätsime oma raha ühele tänavafotograafile. "Love is possible!"
• Üritasime ka 9/11 memorialit kaema minna, aga seal on endiselt suured ehitustööd ja lõpuks me päris memorialit ennast vaatama ei läinudki, aga kohta, kus kaksiktornid kunagi asusid, nägime küll.
• Peale üsna randoomset jalutuskäiku jõudsime endalegi ootamatult parki, kust avanes väga ilus vaade linnale ja oh näe imet, Statue of Liberty paistis ka sealt. Sõime ühe väga mõnusa lõuna!
• Kõndisime Brooklyn bridge'il, kust samuti avanes mõnusaid vaateid ja taaskord sai kaugelt Vabadussammast imetleda. Muidugi sain ma viimasel õhtul teada, et sambale saab tasuta praamiga lähemale sõita, nii et sinna saarele üldse ei lähegi, aga näed vaatamisväärsuse lähedalt ära. Kurjam, jääb järgmiseks korraks siis!
• Ühel õhtul saime läbi couchsurfingu kokku ühe kohaliku tüübiga. Mnjah, kummaline õhtu, aga vähemalt käisime ära ühes rooftop baaris (smuugeldasime minu ka sisse, USAs ju 21+) ja nägime täies hiilguses Empire State buildingut.
• Sõime õhtust ühe New Yorkis elava Eesti väga eduka modelliga.
• Kuna Susanne läks ära paar päeva enne mind, veetsin viimased päevad Kristiga. Mu kunagise klassiõe vanem õde, kes juba mitu aastat New Yorgis elanud. Tema näitas mulle kohti, kuhu ma ise ei oleks osanud minnagi ja tegi mulle lõunaks pelmeene. Jammi!! Ja mu viimasel õhtul viis Kristi mu New Yorki Eesti majja. Seal kehtisid ikka Eesti seadused ja õhtu oli igatepidi väga meeleolukas. Lisaks päästsid Kristi ja tema kaaslane mu taaskordsest kohvridraamast ja viisid mu ise laupäeval New Jerseysse lennujaama.
• Viimasel õhtul, kui Eesti majast kodu poole liikusin ja metrood ootasin, istus minu kõrval üks pikk ja kena mustanahaline kutt. Vahepeal anti teada mingi metroo hilinemisest/ärajäämisest vm millest ma aru ei saanud, seega olin ma nagu õige ameeriklane ja tegin tüübiga juttu. Oh my, kui laheda inimesega tegu oli. Sõitsime mõlemad pmst samasse kohta ja terve tee (mis oli omaette komöödia, sest metrood asendas vahepeal buss ja siis ei teadnud ma üldse kuhu ma minema pean jne) lobisiseme maast ja ilmast ja niiviisi saingi oma USA tutvustele ühe väga ägeda punkti panna.
• Metroode kohta tegelikult nii palju, et see orienteeriumine polnudki nii raske. Pidid ainult aru saama, ka sõidad Uptowni või Downtowni ja oligi korras. Mobiiliäpp oli kogu aeg käepärast ja niimoodi oli väga mugav liigelda. Olgugi, et igas metroojaamas oli kohutavalt palav aga metroos endas äärmiselt külm. Katsu sa siis aru saada, kuidas riides olema peaks.

Ikka tuli kuidagi pikk tekst, polnud üldse plaanis. Siin aga pildid ja ma luban, et järgmise nädala jooksul kirjutan veel omi mõtteid ja loomaaia parimad palad ju ka veel kirja panemata. Appikene! Ühesõnaga, kuna mul veel nädal aega vaja end kodus põetada, siis ajaviiteks tundub blogimine parim viis.
Olge tublid ja aitäh, et endiselt minuga olete.

Ellen on üks minu lemmikuid!

Käisime selles vaatamisväärsuses ka. Seisin tund aega vetsu järjekorras. :D

The High Line

Kodu nädalaks. Jasper oli minu kõige suurem sõber, magas iga öö truult minu kõrval. Olgu öeldud, et minnu kasutuses oli ei olnud king size bed'i või midagi. :D

Nagu pildid ka näitavad. Üks maja ajab teist taga. No ei istu mulle see...

Aitäh, et vastu pidasid siiamaani.

Laura. :)