Friday, September 13, 2013

“May your adventures bring you closer together, even as they take you far away from home.”

Tere sõbrad!

Olen õnnelikult kodus olnud juba pühapäevast saati ja nii äraütlemata hea on olla. Samas on nii uskumatu, et veel nädal aega tagasi vallutasin New Yorki. Suvi sai liiga järsku otsa ja nii nagu ma arvasin, igatsen ma nüüd Californiat.

Ma püüan selle blogi nö lõpuni kirjutada. Panna kirja kõik, mis veel vähegi meeles on. Kirjutada Los Angelesest ja vapratest ja ilusatest ja San Franciscost ja nendest üliägedatest tüüpidest, kellega kõige randoomsemal viisil tutvusime ja kirjutada veel sellest, kuidas New York meid palavuse ja vihmaga vastu võttis ja kuidas me rooftop baarist Empire State Buildingut imetlesime. Aga ma teen seda kõike tasapisi ja lihtsalt selleks, et mul aasta, kolme ja kümne pärast oleks kuskilt piiluda, kui hullumeelse suve ma veetsin. Lisaks püüan kirjutada oma couchsurfimise kogemusest, sest see on omaette seiklus, millest võib-olla paljud õppida võiksid.

Praegu võin ma vaid nii palju öelda, et see suvi karastas mind, muutis enesekindlamaks ja julgemaks ning õpetas nii palju. Minu teele sattus nii palju erinevaid inimesi, kellel kõigil oli mingi "oma" lugu. Nad kõik õpetasid mulle midagi ja jätsid minu suvesse jälje. Ja muidugi suutsin ma ühe osa oma südamest San Diegosse jätta, sest kõige toredamad asjad elus peavad juhtuma just siis, kui sa seda kõige vähem oodata oskad. Vähemalt veetsin ma kolm viimast nädalat San Diegos õnnelikuna.

Nii palju, kui ma olen jõudnud inimestele natuke pikemalt oma seiklustest rääkida, saan vastukajaks lause: "Sa oled nii julge!" Tagantjärgi mõtlen isegi, kuidas ma suutsin nii paljuga täiesti üksi hakkama saada ja ka raskemates olukordades ise hakkama saada. Lisaks couchsurfimine, mis võib halbade kokkulangevuste tõttu üldse mitte väga turvaline olla. Aga julge hundi rind on haavleid täis ja elusalt tagasi ma jõudsin.

Mu tagasilend oli juba omaette seiklus. Esiteks ei olnud mu tagasilend mitte New Yorgist vaid New Jerseyst, mis on tegelikult ju lausa omaette osariik. Õnneks sain ma lennujaama Kristi ja tema kaaslase autoga. Ma poleks end nende suurte kohvritega metroodes seiklemas kujutanud. Lendasin NJ-st Stockholmi. 8-tunnine lend tundus kuidagi eriti piinarikas seekord. Kõht valutas nii mis jube, ja kui ma suutsin magama jääda, tuli stjuuardess ja äratas mu söögiajaks ülesse. Stockholmis pidin järgmist lendu ootama natuke üle kahe tunni ja kui te arvate, et järgmine peatus oligi juba Tallinn, siis te eksite. Lendasin hoopis Riiga. Kiire ümberistumine Riias ja tund aega lendu, et lõpuks kodumaale jõuda. Te ei kujuta ette, kuidas ma seda ootasin. Nii kui rattad maad puudutasid ja ma seda kodust Lennart Meri nimelist lennujaama nägin, lõi nägu särama. Ja kui ma siis oma peret ja sõpru nägin, kes mulle vastu tulnud olid.. oh seda rõõmu! "Ma olen lõpuks kodus!"

Kõige enam ootasin ma seda turvatunnet, mis kodus on. Ei mingit muret sellega, kas mul on õhtul kuskile magama minna või mitte. Ja muidugi oli esimene öö omas voodis parim asi üldse, lisaks emme tehtud kartulipudrule ja hakklihakastmele.

Nüüd vist kisub juba liiga pikaks tekst.. jätkan siis, kui Liise sünnipäev on peetud ja olen omadega taas Tartusse jõudnud. :)

Aitäh kõigile, kes mu tegemistele kaasa elasid ja minu pärast muretsesid. See tähendab mulle palju.

Laura.









Parim!

No comments:

Post a Comment