Kullapaid, ma olen endiselt elus. Aga blogimiseks pole lihtsalt voimalust olnud.
Ma ei oska kuidagi neid viimaseid nadalaid kokku votta. Mul on olnud vaga lobus ja mul on olnud vaga sitt olla. Mu pangakaart ja raha ilmselt varastati ara voi kaotasin selle ise ara. Pidin tegema omale uue konto Ameerika pangas, ootan endiselt palgatsekki ja ega mul kindlat kodu ju ka pole - couchsurfin ringi, mis on iseenesest ponev, aga vasitav ka. Ja kaks mitte vaga toredat kogemust on ka olnud. Aga rannas olen saanud lebotada ja ringi olen ka liikunud San Diego peal nii et "to do- list" on peaaegu tehtud.
Koik need jamad karastavad ja kasvatavad ning muudavad mind iseseisvamaks ja tugevamaks. Samas on mul kohutav koduigatsus ja ma ei joua septembrit ara oodata, et koju saaks. Lisaks sellele, et ma igatsen oma pere ja sopru, igatsen ma oma voodit - kindlat oobimiskohta. Aga ma olen kindel, et see kuukene laheb kiiresti.
Kui mulle see programmipakkumine uuesti tuleks, ma ei tea, kas ma selle sellisel kujul vas-tu votaksin. Paljusid asju, millega tegelikkuses arvestama peab, meile ei raagitud, vaid maaliti ilus kujutluspilt unistuste maast Ameerikast. Aga alati tuleb arvestada, et koik ei pruugi minna nii, nagu sa plaanid. Minu suvi pole kaugeltki olnud selline, nagu ma arvasin, et see tuleb. Aga eii, ma ei kurda. Sest mul on ju tohutult lobus ka olnud ja praegu tunduvad ka asjad ylesmage minevat. :)
Nii kui oma palgatseki katte saan, hakkan ilmselt Californiat avastama. LA, Santa Barbara ja San Francisco on praegu plaanis, eks paistab, kuidas asjad tegelikult lahevad. Igatahes olen votnud plaani veel viimast votta sellest suvest. Koguda malestusi ja elada! Ma ju ei tea, kas ja millal ma Ameerikasse uuesti satun.
Arge pikka viha pidage, et ma nii vahe blogin. Ma arvan, et saan seda blogi taiendada ka siis, kui juba Eestis tagasi olen. Siis on mul ehk aega ja saan koik detailsemalt kirja panna, siis endal ka parem meenutada.
Olge tublid ja nautige suve viimast kuud!
Gigakallid!
Laura.
No comments:
Post a Comment