Kuidas asjad alati paremuse poole lahevad...

Loomaaia postituse votan ette homme. (Katre, palun vaga vabandust, et sa nii kaua ootama oled pidanud.)

Igatahes..
Tundub, et mulle oligi ette nahtud selline konarlik tee siin. Peale igat langust on tous jargnenud, nii ka seekord. Kolmapaeva ohtul kaisi(me)n ookeani aares langevaid tahti vaatamas. Nii ilus ohtu oli!
Eile oli aga veel ilusam - kaisi(me)n Mt Soledadi otsas, kust avaneb massive vaade tervele San Diegole. See oli lihtsalt vapustav ja ma isegi ei yritanud pilti teha, vaid jaadvustasin hetke. Lisaks Harbour Island, kust avanes megavaade Downtownile. Hea on olla!

Tana paki(me)n asjad ja lahe(me)n ooseks linnast valja campima. Olen kindel, et tuleb taaskord monus ohtu.

Mul on nyyd juba nii palju hetki, emotsioone ja malestusi, mis jaavad minuga ilmselt kogu eluks. "Nagu filmis" hetki on tohutult palju. Ma toesti olengi California paikese all ja ma toesti teengi midagi iseendale. Ilmselt ja loodetavasti maletan ma kodus tagasi olles vaid neid monusaid hetki. Elu on seiklus ja see seiklus alles votab tuure yles.

Ja kui mul oli plaan San Diegost jargmine nadal lahkuda, siis nyyd ilmselt lykkub see veidi edasi. Ei raatsi ara minna. :)

Vot niiviisi on lood.

Olge tublid, kullapaid.
Laura.

Sneak-peak, mis loomaaias toimus! :)