“No matter how much suffering you went through, you never wanted to let go of those memories.”

Panin täiesti suvalises järjekorras kirja need hetked või asjad, mis minusse kõige suurema jälje jätsid. Siin nad on:

• Telkimine. Õhtu ja öö, mis jäävad minuga ilmselt väga pikaks ajaks. Mul oli tõesti tore. Minu eest hoolitseti, vaated olid meeletud ja ma olen tõesti õnnelik, et sain seda kõike ühe suurepärase inimesega jagada. Eriti tore oli see millise õhinaga ta kõike organiseeris, ainult sellepärast et me saaks koos mõnusalt aega veeta.
  
  
  
  
  
  
• Purjetamine. Ma polnud enne seda kunagi purjeka kui sellisega sõitnud, peamiselt seetõttu, et ma lihtsalt kardan. Ka see oli kohati hirmus ja me pidime vahepeal mõlemad korralikult tõmblema, et paati vajalikul kursil hoida. Aga see oli nii fun! Jällegi meie kahe aeg, millele järgnes mõnus lõuna väikses kohvikus ja lõpuks sain tema autoga Ocean beachil ringi vurada nagu päris kohalik.
  
  
  
• Reggae kontsert. Esmakordne kogemus mulle. Kaiff, lõbus, kaasahaarav ja miskipärast erutav. See oli nii lahe!
  
  
  
• Mount Soledad. Kujuta ette: Sa oled keset linna kõrguva mäe otsas, igast suunast paistab linn oma täies hiilguses ja tuledes, on öö ja sa toetad oma pea tema õlale ja tunned, kuidas järsku on kõik nii hästi, sa tunned end turvaliselt. Ma isegi ei üritanud sellest hetkest pilti teha.
• Ocean beach oli minu lemmikarea kogu San Diegos. Ei ole ilmselt raske arvata miks. Ja siis sa turnid pimedas mööda teerada, mis on ehitatud kaljusele rannikule, ookean mühiseb taustaks ja sa ei näe mitte midagi ja siis... langeb täht, keegi haarab sul käest ja...! See oli see hetk...
• Jalgratas mu suurim sõber. Jalgratas viis mind igale poole. Mul oli päris kahju, kui ma lõpuks oma ratta maha pidin jätma, aga ma usun, et uued ja lahedad rändurid leiavad selle endale kasulikuna. Üks eredaim rattasõit oli minu meelest siis, kui oma korterirahvaga Jaanipäeva ööl kodu poole sõitsime. Tee oli piisavalt pikk aga see oli nii kaif. Tuul sasib juukseid, suu on naerul. Vahepeal väike peatus sadama kail, linnatuled seljataga säramas.. Pole paha.
  
  
  
• Mootorrattaga loomaaeda. Just nimelt. Jällegi esmakordne kogemus. Kiirteel.. ja sa hoiad elu eest kinni, et kohale jõuda, aga sa ei karda, sest se kõik on liiga sürr.. ja liiiga lahe, et tõsi olla.
• SURFAMINE. Uskumatu, et ma tegelikult ka proovisin seda. Oleks vist patt Californiast koju tulla ilma surfama õppimata. Oh, ilus aeg.
  
  
  
• Frozen yoghurt ja ice cream sandwich. Kaks lemmikumat magustoitu. Kui võimalik, ma ainult nendest toitukski vist.
  
  
  
• 4th of July. Pöörane! Suured peod, hunnikute viisi grilliha, ilutulestik ja lõpetuseks vahukommisõda, mis kõlab nagu süütu padjasõjana, aga kui sa saad kolm korda rusikasuuruse vahukommiga silma, siis enam nii naljakas pole. Või tegelt.. on ikka kah. :D See oli pööraselt naljakas lihtsalt. Kes üldse tuli mõtte peale, et vahukommidega sõda pidada? Traditsioonid on neil ameeriklastel kummalised, aga ei saa pahaks panna.
• Skinny dipping. Word! Ise ka ei usu, et julguse kokku võtsin. Aga fun indeed!
• Ma mäletan seda hetke, kui ma istusin ühel täiesti tavalisel päeval rannas, kuulasin muusikat ja vaatasin ookeanit. Samal ajal tundsin, kuidas päike mu nahka praadis. Kõik ei olnud sel hetkel parimas korras, aga see hetk.. Raadiost tuli hea lugu ja ma lihtsalt murdusin ja pisarad hakkasid voolama. Ma ei saanud ise ka tol hetkel aru, miks ma nutan. Aga see oli lihtsalt üks selline moment, ma olin iseendaga üksinda. See hetk on mul siiani hästi meeles. Kummaline..
• Vaprad ja ilusad. Kuidas? Miks? Päriselt ka?
  
  
  
• San Francisco, Susanne ja s'morsid. Esiteks oli see maja ebareaalne joppamine ja teiseks, meil oli seal nii mõnus. See õhtu, kui tagaaias kahekesi s'morse tegime, tomati-kurgisalatit sõime ja filmi vaatasime, oli jällegi see hetk, mis lihtsalt jääb, sest see oli nii äraütlemata tore. Kõik oli tore!
  
  
  
• Hääletamine. Kui sa jätad kõik saatuse hooleks ja saatus teeb sulle nii suure kingituse, et ma näiteks siiani ei usu, kuidas see kõik nii läks.
• Santa Cruz. Jalgpall, viinakokteilid, rannapromenaadile lukutaha jäämine ja pidev kõht kõveras naermine. No miks see pidi meie viimane õhtu Calis olema?
  
  
  
• FOOD. Ma hakkasin ju kõike sööma. Päris ausalt, kõike söön nüüd, või vähemalt olen nõus proovima. See juba on omaette hetk!
  
  
  
• Inimesed. See on ilmselt kõige olulisem kogu selle suve jooksul. Kõik need inimesed, kellega ma tutvusin. Ma tahan sellele ilmselt eraldi posituse pühendada.

 Mälestused on nii kuradi lahedad ja neid ei saa minult keegi ära võtta!

Laura

Newyorklast minust ei saa.

Nii paljud on küsinud ja uurinud, et kas ma ikka blogin veel ja mis sellest blogist saab ja kas eelmist blogi jätkan. Ma väga tahan oma suvele punkti panna, et peaaegu kõik ägedad mälestused mingilgi määral siia jäädvustatud saaks. Teise blogiga tahaks ma väga jätkata, aga ma praegu veel tõesti ei oska öelda kas ja millal ma selleni jõuan. Praegu aga täidan ära ühe tühimiku ja püüan meelde tuletada, mille põnevaga New York meid üllatas. Või kas ikka üllatas?

Esimene asi, mis ma New York'i kohta öelda võin on see, et mulle see linn ei meeldi. See linn on liiga suur, inimesed on tõsisemad, kõigil on kiire ning need hiiglaslikud pilvelõhkujad ja kogu metrooliiklus soodustavad mu klaustrofoobiat. Californiaga ei anna kõike seda võrreldagi.

Ööbimiskoha NY-s leidsime taas Susanne kaudu. Võtan siinkohal aja ja tänan Susannet selle kõige eest, mis ta meie aitamiseks kõik korda saatis. Elasime Brooklynis mitte kõige ilusamas kohas, kuid meil oli katus pea kohal ja küljealune soe.

Mul on juba praegu väga korralikult lüngad, et mida ja millal me tegime, sellepärast on ilmselt lihtsam kõik punktide kaupa kirja panna.

• Kohale jõudmine oli omaette ooper. Kaks tüdrukut, neli kohvrit, tapvalt palav ilm, tundmatu metrooliiklus ja lõpetuseks keerdtrepp viiendale korrusele. Päris mitu head tundi võttis aega, et kohale jõuda. Aga jõudsime! Mitte ühtegi higist kuiva kohta polnud.
• Esimesel päeval, kui me rõõmsalt linna avastama läksime, hakkas muidugi vihma sadama. Ja mida teha siis, kui vihma sajab? Minna poodidesse ja kulutada raha. Oli tore, aga ei olnud tore ka.
• Nägime ära Times Square'i nii valges kui õhtupimeduses. Reklaamtahvleid on tõesti palju, üks heledam kui teine ja lõpuks võtab pea ka ringi käima. Lahe oli muidugi, aga sellist üüratut vaimustust see minus ei tekitanud. Võibolla oli asi ka selles, et ma olin kogu suvest lihtsalt väsinud ja kuna kojuminek oli juba nii lähedal, tunduski kõik "mitteniivinge".
• Kõndisime mööda High line'i. Teerada, mis on ehitatud vana metroo/rongiteele vms. Puud ja põõsad ja siis raudteerööpad. Muidugi ei puudunud sealt ka erinevad tänavakaubitsejad. Meie jätsime oma raha ühele tänavafotograafile. "Love is possible!"
• Üritasime ka 9/11 memorialit kaema minna, aga seal on endiselt suured ehitustööd ja lõpuks me päris memorialit ennast vaatama ei läinudki, aga kohta, kus kaksiktornid kunagi asusid, nägime küll.
• Peale üsna randoomset jalutuskäiku jõudsime endalegi ootamatult parki, kust avanes väga ilus vaade linnale ja oh näe imet, Statue of Liberty paistis ka sealt. Sõime ühe väga mõnusa lõuna!
• Kõndisime Brooklyn bridge'il, kust samuti avanes mõnusaid vaateid ja taaskord sai kaugelt Vabadussammast imetleda. Muidugi sain ma viimasel õhtul teada, et sambale saab tasuta praamiga lähemale sõita, nii et sinna saarele üldse ei lähegi, aga näed vaatamisväärsuse lähedalt ära. Kurjam, jääb järgmiseks korraks siis!
• Ühel õhtul saime läbi couchsurfingu kokku ühe kohaliku tüübiga. Mnjah, kummaline õhtu, aga vähemalt käisime ära ühes rooftop baaris (smuugeldasime minu ka sisse, USAs ju 21+) ja nägime täies hiilguses Empire State buildingut.
• Sõime õhtust ühe New Yorkis elava Eesti väga eduka modelliga.
• Kuna Susanne läks ära paar päeva enne mind, veetsin viimased päevad Kristiga. Mu kunagise klassiõe vanem õde, kes juba mitu aastat New Yorgis elanud. Tema näitas mulle kohti, kuhu ma ise ei oleks osanud minnagi ja tegi mulle lõunaks pelmeene. Jammi!! Ja mu viimasel õhtul viis Kristi mu New Yorki Eesti majja. Seal kehtisid ikka Eesti seadused ja õhtu oli igatepidi väga meeleolukas. Lisaks päästsid Kristi ja tema kaaslane mu taaskordsest kohvridraamast ja viisid mu ise laupäeval New Jerseysse lennujaama.
• Viimasel õhtul, kui Eesti majast kodu poole liikusin ja metrood ootasin, istus minu kõrval üks pikk ja kena mustanahaline kutt. Vahepeal anti teada mingi metroo hilinemisest/ärajäämisest vm millest ma aru ei saanud, seega olin ma nagu õige ameeriklane ja tegin tüübiga juttu. Oh my, kui laheda inimesega tegu oli. Sõitsime mõlemad pmst samasse kohta ja terve tee (mis oli omaette komöödia, sest metrood asendas vahepeal buss ja siis ei teadnud ma üldse kuhu ma minema pean jne) lobisiseme maast ja ilmast ja niiviisi saingi oma USA tutvustele ühe väga ägeda punkti panna.
• Metroode kohta tegelikult nii palju, et see orienteeriumine polnudki nii raske. Pidid ainult aru saama, ka sõidad Uptowni või Downtowni ja oligi korras. Mobiiliäpp oli kogu aeg käepärast ja niimoodi oli väga mugav liigelda. Olgugi, et igas metroojaamas oli kohutavalt palav aga metroos endas äärmiselt külm. Katsu sa siis aru saada, kuidas riides olema peaks.

Ikka tuli kuidagi pikk tekst, polnud üldse plaanis. Siin aga pildid ja ma luban, et järgmise nädala jooksul kirjutan veel omi mõtteid ja loomaaia parimad palad ju ka veel kirja panemata. Appikene! Ühesõnaga, kuna mul veel nädal aega vaja end kodus põetada, siis ajaviiteks tundub blogimine parim viis.
Olge tublid ja aitäh, et endiselt minuga olete.

Ellen on üks minu lemmikuid!

Käisime selles vaatamisväärsuses ka. Seisin tund aega vetsu järjekorras. :D

The High Line

Kodu nädalaks. Jasper oli minu kõige suurem sõber, magas iga öö truult minu kõrval. Olgu öeldud, et minnu kasutuses oli ei olnud king size bed'i või midagi. :D

Nagu pildid ka näitavad. Üks maja ajab teist taga. No ei istu mulle see...

Aitäh, et vastu pidasid siiamaani.

Laura. :)